Ekstaas

Ah! Toredaim on elamine maine

Ja vägev vere surematu püüd!

Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd,

Ma iial pole kaaluv ega kaine.

Ju jalgel maas kui kähar valulaine

Mu kleidi valkjasroheline siid

Ja kahisedes langevad kõik rüüd,

Sest riidetult on siiski kauneim naine.

Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?

Kas muutub täna minu elulugu?

Ah, mina olen juba seda sugu,

Et iga meel mul iga ilu joob.

Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka,

Kui surmamõistetu, kel vähe aega.

Kes?

Kes istub ümber minu laua,

Kui ükskord olen ära kaua?

Ma jahmun ajest naeruväärsest:

Kes joob mu tassist siniäärsest?

Sest klaasist mõni rüüpab lohtu,

Kust minu ema võttis rohtu?...

Ja kelle, kelle jalapuute

All nõtkub kord minu vaibaruute?

Kes sorib minu raamatutes,

Kus olen viibind naerdes, nuttes?

Ja minu säng…Oh, mis ma pärin!

Mu pühim paik…On kurgus värin.

Kes kisub õndsalt akna valla,

Kui kevad astub aeda alla?

Kes ootab uksel? Kelle aste

Toob õhtul rohust koju kaste? –

Kes aga haarab sule,

Kui Tema rangelt lausub: tule!?

Kuidas sul muidu läheb?

Kuidas võitjana väljuda unenäost?

Kuidas jäädagi ellu?

Kuidas mitte midagi tunda ja teada?

Kuidas tappa politseinik iseendas?

Kuidas toituda rukkililleseemneist?

Aga selgetest sõnadest?

Kuidas jõuda koju New Yorgist?

Ja mitte midagi enam mõista?

Aga sina, kuidas sul muidu läheb?

Kuidas ära tunda armastust?

Kas laaned põlevad, isatalu leekides?

Ei? Kolm punkti, pudel tasuta veini, onju?

Kas ööd kasvavad aknaist, saladused rõhuvad?

Ei? Kollane kaart, enam-vähem leiad voodi veel üles?

Kas telefon plahvatab kõnedest, ise astud enda sisse ära?

Ei? Väljas juba valge ja keegi ei helista, üldse aitähh?

Kas üksindus puudutab põlvi, heinamaal on udu?

Ei? Su juustes juba halli, lennukid langevad?

Liiga palju romantikat, liiga mitu õhtut?

Silmapiiril kõik kordub uuesti?

kas vahel mõtled minust dušši all,
kui öö on käes ja seisad alasti
mehaanilise vihmasaju all,
kuid mõtled nagu mõeldi vanasti?

kas mõtled minust kuivatades juukseid?
või siis, kui istud teatris, vaatad etendust?
või mõtled siis, kui vihmas koju jooksed
ja jooksed minust mõeldes vastu ust?

Lõputu kuu

lõputu kuu
väsinu uni
uinunu suu

sai aasta sest õhtust, kui tulid
ja silmadest laternad said,
ja keegi ei tea, mis siis oli,
sest keegi ei mäleta neid,
või kas nad seal üldse olid -
kaks hinge, kaks avatud ust,
sest ühtegi sõna ei öeldud,
sest hoiti saladust

ja kellegi peopesad hoidsid
neil minuteil mõlemat,
kui ristusid elud ja andsid
end hargnema jäädavalt

vaata tõele näkku - sinu poeg on saanud isalt vigu,
mis ehk võinuks jääda ainult sinu vigadeks;
ader sõidab samma vakku, käbi kukub nagu tigu
kännujuurte juurde maha, ennast vigaseks

päike paistab täpselt nii kui saunas,
täpselt nii, et Aadam eal ei kahtleks õunas,
mida Eeva talle pakub,
truudust rikub oma südamele,
süda ripub, kõigub valuga,
sina astud trepimademele
omaenda elat eluga

on mõnda ees ja mõnda seljataga,
kuid sinu nägu elust ma ei mäleta
ja mõnda raamatut ei taha lõpetada
ja mõnda inimkäitumist ei seleta

ja mõnda päeva ootad nagu valgust
ja mõnda mõtet kardad nagu tuld
sest mõni päev võib tähendada algust
kui tema süda võtab sinust tuld

ja kui ei võta, kui see tuli jääbki sulle
ja mõte temast sinu sees ei udune,
siis ära ainult kutsu teda tulle,
kui armastad... siis sa ei unune

Teine mees

pühendusega Slawomis Mrozekile

tõuse püsti, võitle, see ei tohi kustuda!
muidu pole klaasis enam šampust, mille taktis
võiksin öelda asju, mida ta võiks uskuda,
jutt on huvitavam, kui on kinni mingis faktis

fakt on see, et mina olen igas mõttes parem,
aga kui sa lahkud, kerkib kohe küsimus:
kellest siis? ja kas ma üleüldse enam olen?
miks jääb igast päevast alles ainult väsimus?

Artur Alliksaare jälgedes

kas tões armastada või armastust tõestada?
kas viivitada naudingut või nautida viivitamist?
kas usaldust petta või petist usaldada?
kas tagasi helistada või helitult taganeda?

kas kadumist ajastada või aega kaduda?
kas mäletada unistusi või unustada mälestusi?
kas karta lõppu või lõpetada kartmine?
kas kustutada tuli või tules kustutada?

kas Sind jumaldada või Jumalat sinatada?

Ühe rännumehe tee

üks poiss armus alati neidu,
keda tal au tunda polnud,
teist sellist idiooti ei leidu,
kuid rumal ta ka nüüd ei olnud

poiss unistas tüdruku valmis
ja põlvitas vaikselt ta ette,
mustvalge - see tähendab hall vist
näis vastus, mis pudenes kätte

nii loobuski poiss küsimisest,
ei palunud midagi vastu
kui nuttis, siis vaid väsimusest
või õnnest, et olla on lastud

ta eelkõige armastas siirust
ja tunnet, mis muusikast sündis,
ja südame tagumiskiirust
kui tüdrukut üle jõe kandis

moraalikoodeksi seltsis
     metsakohinat juues
          kaob mul lootus
              sind näha

loobid mind
     siniselt ekraanilt
        armastuse
              smaragdide
                   haljasmassiga

imelik loom on lehm
     suur sarviline
         ja laseb end lüpsta

mina olen mull
sina oled mull
tema on mull
                        meie oleme mullid
                        teie olete mullid
                        nemad on mullid
mulli otsas mull
kes on puhuja

kortikud on ammu kadunud
aga nende torked häälitsevad tupes
ohvitser joob oma kurgu maha
               ja paneb keele panti
noapuudusel lõikab ta pagunid
                  kööridega tükkideks
        iga tükk lõhnab värske saia järele
        tükid viskab ohvitser jõkke
        kus pardiparv tormab neid neelama
seejärel rivistuvad pardid üles

päike tõuseb rõskete pajude tagant

küpsetel varahommikutel
         nirisevad maha
                 vihm ja voorus

instituudi akendest
       plahvatab välja
            intellektuaalne orgasm

teadurid on põrandal selili
        kes kõõksub kes õõksub

nende kohale kummardub külmmagusalt
       oma suutuses muutumatu kuu

nägin unes
kuidas sa kasvasid niivõrd rohtu
et kitsed said söönuks

on hapukapsast kokku pandud kuu
          mis magajatele peale paistes
          paisutab nende kõhus tuuli
on taevas mis koosneb helesinistest seibidest
                 ja tumesinistest mutritest
muud sinna ei mahu

selle taeva all on üleni
         proletaarsete nokkmütsidega kaetud
               munamägi

kõige alumisemast ja kõige tumesinisemast
           taevamustrist haarab kinni
           kahe kõhuga naine kel on ainult üks
               leevikeseroosa kõhualune

tuul on tugev
naine on sunnitud
         mutri lahti laskma
ta lendab taeva all rinnanibude piiksudes
ta naeratab sellele hapule kuule
        kes leebub ja tahaks peaaegu
               vastu naeratada

Ma armastasin une katapulti
ju just sellepärast jaotasin
                   ta segmentideks
mille abil sa õppisid suudlema
Sa juhtisid enda kuuderohtudesse
     kus ma jahtisin sind
          mu ärkveloleku bumerang
Pulstunud kükloop
toppis õhtutualetis neise
           otsekui karikakra
               endale ninna
See naine naeris laginal

Sisemisest hobusest

enda sisse vaatav hobune

näeb seal teist hobust

kes välja vaatab

nii nad vaatavad ja näevad

aga ei leia ometi teineteist

kuidas nad peaksidki leidma

sest kui iga mära leiaks oma sisemise mära

ei hakkaks ta enma voorivankrit vedama

ega vaataks tõelise täku poolegi

sest kui iga täkk leiaks oma sisemise täku

ei täidaks ta enam nende lootusi

kes tema peale kihla on vedanud

ta raputaks džoki seljast

ja pühiks poole traavivõistluse pealt

hipodroomirajalt minema

ja enne kui tallmeistrid toibuvad

oleks ta juba silmapiiriga ühte sulanud

sest sisemine täkk avaks talle 

silmapiirideta maailma

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

God vol.2

kas jumal vaatab mu elu

nagu sitta mehhiko seebikat

ja kas ta vahetab kanaleid

kui ma olen igav

või liiga väsinud

et midagi vaadatavat teha

kas jumal mõtleb mu pääle

kui hommikul hambaid peseb

või esimest suitsu teeb

kas ta kardab mu pärast

kas tal on häbi

kui ma räägin liiga kõvasti

ütlen valesid asju

on tal valus kui ma nutan

kas ta tunneb sinu põletavat pilku minul

ja maitset suus

kas jumal teab

mida mina tean

kas ta vaatab mu poole

just neil õigeil hetkil

kas ta näeb minu maalima

samades värvides

mis mina

on see üldse minu maailm

andis ta selle maailma mulle

või peab mind siin kui vangi

laborihiirt

keda kaugusest torkida

kas jumal teab

et minu jaoks on ta surnud

et teda ei ole minus

sest minusse ei ole teda oandud

ja enam ta ei mahukski

sest minu sees on liiga palju

tema loodud saasta

kas ta vihkab mind

selle teadmise pärast

kas jumal näeb minust läbi

kas ma meeldin talle

hommikul

ilma meigita

kas ta piilub mind oma pilvelt

kui mul on liiga suur dekoltee

hoiab mind auto alla jäämast

või lükkab mu sinna ise

kas jumal viitsib mind vaadata

kas ma olen talle jumalikult ilus

kas teda huvitab

kas ta näeb ja kuuleb

kas ta viitsikski kuulata

mu karjeid mõtteid

mu pisikesi needusi ja palveid

vaatab ta mind praegu

kas ta vaataks

kui ta oleks olemas

minu jaoks minu sees olemas

kas ta aitaks mind

kui ma usuksin

või vahetaks kanalit

lõpetaks suitsu

nikuks oma naist

ja ei kuuleks ega huvituks

oma pisikesest katseklaasiloomaaiast

minust

ja minu sisse sünnitatud saastast