Ühel hetkel sa tead...

Ühel hetkel sa tead,
kuidas asjad peavad olema.
Teisel hetkel libiseb see uuesti käest.

Ühel hetkel
on sul õigus öelda:
see, mida me kõik otsime,
on täiuslikkuse tunne,
millele võidakse muidugi anda
mõni muu nimi.

Teisel hetkel
hakkad kahtlema:
kuidas sa tead, et kõik seda otsivad.

Igatahes on täiuslikkusel
palju erinevaid palgeid.
Ja on kahju, kui sellest,
et miski oli peaaegu täiuslik,
saadakse alles tagantjärele aru.

milleks küsid milleks tahad teada
minu minevik ju sinusse ei puutu
mis on olnud seda enam pole
kuni jõuab aeg ja kordub jälle

1
kordub kõik ning hämaruses süttib
ammu ammu justkui unustatud latern
minevikuhoovis posti otsa
selle valgel hall ja kemplev kari
jälle jälle rüseleb mu ümber
kive loobib mõnitab ja salvab
püüdes püüdes vaigistada endas
hingesoppe uuristavat väiklust
aga sinusse see üldsegi ei puutu
ära küsi armas ära küsi
haigest kambast põgenesin siia ära küsi

2
kurdid süüdistasid selles mind et kuulen
lobaks sõimasid mu laule lobamokad
tummad hukka mõistsid valju hääle pärast
tuimad selle eest et olin liialt tundlik
värvipimedad et nägin vikerkaari
pühvlikintsudega mehed aga läksid
võssa trampima sinililli
ning harmoonia- ja tasakaalupuudust
heitsid mulle ette impotendid

veider see kui narrimeelne ooper
milles minagi vaid üheks osaliseks
kõrvust lasin mööda targad sõnad
miks ja milleks kallis ära küsi
võikalt krigisedes pöördud näitelava
tühjusesse jooksid õpetused

3
siiski siiski soojendasin ennast
tihti tihti oma võidurõõmu paistel
nii et saigi rõõm mu sinasõbraks
ja mu raev sai minu teiseks sõbraks
jultunultki hellameelseks sõbraks
rõõm ja raev ei ole mulle uued
armas ära nende kohta küsi
jälle jälle plahvatavad nad kui jõuab aeg
sinult kallis palun veidi kurbust

_ _ _ _ _ _ _ _

su valduste piiri ületamine polnud raske
mõtlesin sul polegi mille eest seista ja
katsin juba et sissetungimine
saab mu pettumuseks nüüd mõtlen
miks kaitsesid oma rikkusi nii nõrgalt
võib-olla ma olen vaid rüüstaja

Rongiluule 4

sulle antakse ainult 

üks komplekt purihambaid

pese siis hoolega

sulle antakse ainult 

üks kondihunnik ühed liigesed

hoia neid ometi

sulle antakse ainult

üks ajalugu

mõtle selle peale

kõik mis täna

tundub naljakas

tuleb veel tagasi

kõik mis tuuakse

lahkesti kauba peale

läheb kõige rohkem maksma

nii nagu iga aasta tuleb talv

nii ükski vigastus ükski rumalus

ei ole niisama

sulle antakse ainult üks elu

ühe alguse ja ühe lõpuga

harju sellega

Mina tahan

Ei taha mina tagasi ei tea mis kuldseid aegu,
ma tahan olla õnnelik siinsamas ja just praegu
ja nõnda väga õnnelik kuis üldse jaksab olla,
ma tahan olla õnnelik või üldse mitte olla!

Ei taha mina tagasi noid kaugeid kuldseid aegu,
ma tahan olla ise just siin samas ja just praegu,
just praegu siin just õnnelik just mina tahan olla,
just mina siin, just praegu siin, jah armastada, olla!

Ekstaas

Ah! Toredaim on elamine maine

Ja vägev vere surematu püüd!

Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd,

Ma iial pole kaaluv ega kaine.

Ju jalgel maas kui kähar valulaine

Mu kleidi valkjasroheline siid

Ja kahisedes langevad kõik rüüd,

Sest riidetult on siiski kauneim naine.

Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?

Kas muutub täna minu elulugu?

Ah, mina olen juba seda sugu,

Et iga meel mul iga ilu joob.

Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka,

Kui surmamõistetu, kel vähe aega.

Kes?

Kes istub ümber minu laua,

Kui ükskord olen ära kaua?

Ma jahmun ajest naeruväärsest:

Kes joob mu tassist siniäärsest?

Sest klaasist mõni rüüpab lohtu,

Kust minu ema võttis rohtu?...

Ja kelle, kelle jalapuute

All nõtkub kord minu vaibaruute?

Kes sorib minu raamatutes,

Kus olen viibind naerdes, nuttes?

Ja minu säng…Oh, mis ma pärin!

Mu pühim paik…On kurgus värin.

Kes kisub õndsalt akna valla,

Kui kevad astub aeda alla?

Kes ootab uksel? Kelle aste

Toob õhtul rohust koju kaste? –

Kes aga haarab sule,

Kui Tema rangelt lausub: tule!?

Kuidas sul muidu läheb?

Kuidas võitjana väljuda unenäost?

Kuidas jäädagi ellu?

Kuidas mitte midagi tunda ja teada?

Kuidas tappa politseinik iseendas?

Kuidas toituda rukkililleseemneist?

Aga selgetest sõnadest?

Kuidas jõuda koju New Yorgist?

Ja mitte midagi enam mõista?

Aga sina, kuidas sul muidu läheb?

Kuidas ära tunda armastust?

Kas laaned põlevad, isatalu leekides?

Ei? Kolm punkti, pudel tasuta veini, onju?

Kas ööd kasvavad aknaist, saladused rõhuvad?

Ei? Kollane kaart, enam-vähem leiad voodi veel üles?

Kas telefon plahvatab kõnedest, ise astud enda sisse ära?

Ei? Väljas juba valge ja keegi ei helista, üldse aitähh?

Kas üksindus puudutab põlvi, heinamaal on udu?

Ei? Su juustes juba halli, lennukid langevad?

Liiga palju romantikat, liiga mitu õhtut?

Silmapiiril kõik kordub uuesti?

kas vahel mõtled minust dušši all,
kui öö on käes ja seisad alasti
mehaanilise vihmasaju all,
kuid mõtled nagu mõeldi vanasti?

kas mõtled minust kuivatades juukseid?
või siis, kui istud teatris, vaatad etendust?
või mõtled siis, kui vihmas koju jooksed
ja jooksed minust mõeldes vastu ust?

Lõputu kuu

lõputu kuu
väsinu uni
uinunu suu

sai aasta sest õhtust, kui tulid
ja silmadest laternad said,
ja keegi ei tea, mis siis oli,
sest keegi ei mäleta neid,
või kas nad seal üldse olid -
kaks hinge, kaks avatud ust,
sest ühtegi sõna ei öeldud,
sest hoiti saladust

ja kellegi peopesad hoidsid
neil minuteil mõlemat,
kui ristusid elud ja andsid
end hargnema jäädavalt